Käesoleva sajandi teist poolt on kutsutud ka melanhoolia ajastuks. Arvatakse, et ligi 60-70% täiskasvanud elanikkonnast kogeb mõnel eluetapil depressiooni või ängistust, mis on piisavalt tugev, et häirida igapäevaelu.
Kuigi kurbus on igapäevaelus sama loomulik kui rõõm või viha, on kestev ja kurnav masendus seisund, kus vajatakse abi. Käesolev raamat püüab anda nõu ja toetus neile, keda vaevab masendus. Ja neile, kes püüavad aidata ning mõista selle all kannatavat kaaslast, sõpra, lähedast.

Psühhiaater Andres Lehtmets

SISU

Sissejuhatus	II   Mida ma saan depressiooni alistamiseks teha
I  Depressiooni mõistmine	8. Depressiooni käik ja relapsi ennetamine
1. Mis on depressioon?	9. Ravi valik
2. Depressioone on mitut sorti	10. Normaalsed ja destruktiivsed reaktsioonid emotsionaalsele valule
3. Depressiooni sümptomite mõistmine	11. Kas ennast saab aidata?
4. Kuidas ennast diagnoosida ja oma paranemist jälgida	12. Kuidas muuta negatiivset mõtlemist
5. Mis põhjustab depressiooni ...lapsepõlve hingetraumad	13. Teisi eneseabitehnikaid
6. Mis põhjustab depressiooni ...hiljutised läbielamised	14. Psühhoteraapia ja teised professionaalsed ravimeetodid
7. Mis põhjustab depressiooni ...bioloogilised tegurid	15. Depressiooniravimid
	16. Kas medikamentoosne ravi on bioloogilise depressiooni puhul ainus väljapääs
	17. Depressioon on kogu perekonna mure
	18. Alati on lootust

Depressioon on piinav.
See on võimetuks tegev haigus, mis tabab igal aastal miljoneid inimesi, tekitades tohutut ahastust, segades argitoimetusi, perekonnaelu ja tööd, suurendades kehaliste haiguste ohtu ning viies vahel koguni enesetapule. Ometi on depressioon täiesti ravitav haigus, nagu ma käesolevas raamatus selgeks teen. Paraku ei saa enamik depressioonis inimesi mingit ravi ega teagi, et abi on täiesti kättesaadav.
Üks depressiooni piinavamaid aspekte on abitus- ja jõuetustunne, mis masenduses inimesi sageli valdab. Võib-olla tunnete end olevat lõksus, võimetu üle saama hirmsast meeleheitest ja lootusetusest. Võimalik, et sõbrad, kes teie pärast muretsevad, üritavad teil tuju tõsta, öeldes: "Küll see üle läheb... Leia kõigest midagi head..." Enamjaolt ei suuda sellised julgustavad sõnad kurbuse- ja pessimismimüürist läbi tungida. Lootus tekib alles siis, kui olete leidnud mõistliku ja läbiproovitud viisi, kuidas depressioonist jagu saada.
Käesolevas raamatus räägin ma teile lühidalt ja arusaadavalt täiskasvanute ja noorte depressiooni ravimise eri võimalustest. Kõigi nende meetodite tõhusus on kindlalt teaduslikult tõestatud. Põhimõttelt võib need meetodid jaotada kahte suurde kategooriasse: professionaalne ravi ja eneseabi. Paljud depressiooni all kannatajad vajavad vaimse tervise asjatundja abi ning saavad sellest märkimisväärset kasu. Kuid depressioonist väljatulemiseks saab ka ise palju ära teha ning eneseabil on mitu lisaväärtust:

• Te näete positiivseid tulemusi suhteliselt kiiresti, sest siin kirjeldatavad eneseabimeetodid on äärmiselt tõhusad; tõestusmaterjali, et need meetodid mõjuvad, on küllaldaselt.
• Te tunnete erilist rahulolu ja jõudu, kui suudate teha teatud asju, märkate, et neist on kasu, ning teate sisimas, et olete taas iseenda peremees ning suudate depressioonist võitu saada. Iseenda vaimujõu ja enesekindluse/enesehinnangu taastamine on depressiooni ületamise tähtis osa.
• Nendest eneseabimeetoditest on palju kasu ka inimestele, kes tegelevad depressiooni professionaalsete ravimitega.
• Kui olete õppinud depressiooni leevendama, suudate ennetada ka selle kordumist.
  

Loomulikult ei asenda eneseabi professionaalset ravi. Kasutage selles raamatus tutvustatud põhimõtteid ja ideesid, kuid otsige kindlasti ekspertide abi, kui te seda vajate. Otsustada aitavad teil peatükid 4 ja 13.

Ma tean, et paljudele depressiooni käes vaevlejatele tundub isegi mõte raamatu lugemisest vastumeelne. Tahan selle toimingu teile kergemaks teha ning olen üritanud valmis kirjutada raamatu, mis on õhuke ja kergesti mõistetav. Esimene peatükk keskendub küsimusele: "Mis on depressioon?" Järgmised peatükid õpetavad, kuidas depressioonist jagu saada ja millal pöörduda professionaalide poole.
Ma loodan siiralt, et see raamat muudab teie elu.

I   Depressiooni mõistmine

1. Mis on depressioon?

Kui olete depressioonis, olete arvatavasti püüdnud oma tuju mitmel moel tõsta. Depressiooni on raske endalt lihtsalt maha raputada. Ebameeldivaid tundeid, väsimust, apaatiat ja lootusetust üritatakse minema peletada, kuid see ei õnnestu ning masenduses olijat valdab frustratsioon ja jõuetus.
Töötades suure meditsiinikeskuse psühhiaatriaosakonnas Ühendriikide läänerannikul, asutasin depressioonikliiniku, kus inimestele selgitatakse, mis on depressioon, mis seda põhjustab, kuidas sellest jagu saada ning mis kasu on professionaalsest abist. Esimese kolme aasta jooksul käis meie depressioonikursustel umbes 2500 inimest. Rääkisin pärast iga tundi paljude inimestega ning tegin põhjalikke järelintervjuusid. Leidsime, et need kursused pakuvad depressioonis inimestele märkimisväärset abi ja lootust.
Mõned levinuimad kommentaarid pärast kursust:

"Nüüd ma mõistan, mis minuga toimub. Arvasin, et hakkan hulluks minema. Oleks ainult keegi mulle varem selgitanud, mida depressioon minuga teeb..."

"Tunnen esimest korda üle pika aja lootust... Tunnen, et olen leidnud midagi konkreetset, mida võin depressiooni leevendamiseks teha."

"Eneseabivõtted tunduvad mulle ülimalt loogilised."

Keegi naine, kes käis kursustel kaks korda, teatas:

"Ma ei uskunud, et miski võiks mind enam aidata. Olin skeptiline, mind valdas lootusetus. Kuid pärast kursusi proovisin eneseabivõtteid ning need mõjuvad. Olen jälle siin, et saada turgutust, mis mind uuesti depressiooni vastu kaitseks."

Kursust ette valmistades ja käesolevat raamatut kirjutades olen silmas pidanud, et depressioonis inimesed vajavad väga konkreetseid nõuandeid ja võtteid - sellised, mis on arusaadavad, mida on kerge õppida ja mis mõjuvad. Olen selle raamatu kirjutanud paljude patsientide soovitusel, et oma mõtteid ka laiema üldsusega jagada. Olen kindel, et leiate siit praktilisi ja tõhusaid lahendusi depressiooni alistamiseks. Algatuseks on targem uurida, mis see depressioon õigupoolest on.
Iga inimene tunneb mingil eluhetkel kurbust, leina, pettumust ja meeleheidet. Elus on kõik juba nii seatud. Me hoolime oma perest, sõpradest, tööst, lemmikloomadest. Kui kaotame armastatud inimese, kui meie abielu puruneb või kui jääme ilma töökohast, on kurbus ja ahastus täiesti normaalne. Pettumustest või tragöödiatest pole kellelgi pääsu. Inimene reageerib kaotusele leinaga täpselt nii, nagu haav jookseb verd. Elult hoope saades öeldakse sageli: "Mul on depressioon." Kuid tähtis on meeles pidada, et kurbus ei tähenda alati depressiooni.
Kliiniline depressioon erineb tavalisest kurvameelsusest viiel moel:

• Depressioon on piinavam.
• Depressioon kestab kauem.
• Depressioon segab inimese igapäevaelu
• Depressioon on destruktiivne emotsioon (erinevalt leinast, mis on valus, kuid mis viib tervenemisele).
• Depressioon on tavaliselt midagi muud kui lihtsalt piinav tunne. Depressioon kujutab endast sündroomi või sündroomikimpu, mis on seotud probleemidega inimestevahelistes suhetes, käitumises, mõtlemises ja bioloogilises talitluses.

Täiemõõduline kliiniline depressioon pole sugugi haruldane nähtus. See tabab mingil eluhetkel iga viiendat inimest; iga viieteistkümnendat nii rängalt, et ta vajab haiglaravi. Korduva raske depressiooni all kannatavatest inimestest sooritab umbes 15% enesetapu. Mõne depressioonitüübi puhul esineb hormonaalseid muutusi, mis võivad rängalt kahjustada immuunsüsteemi. Selle tulemusel muutub inimene haigustele vastuvõtlikumaks.
Ehkki statistika tundub võrdlemisi sünge, tahan rõhutada kaht lootustandvat punkti. Esiteks: kui olete depressioonis, pole te sugugi üksi. Kannatav inimene tunneb end sageli olevat täiesti üksi. Ometi on depressioon äärmiselt levinud haigus. Paraku ei söanda paljud oma depressioonist rääkida, pidades seda häbiväärseks. Selle seisundiga käiks just nagu häbimärk kaasas, ja see on väga halb. On ju depressioon vägagi levinud nähtus, mis puudutab pea igat perekonda.
Teiseks: depressiooni võitmiseks on abi ja lootust. Depressioon on üks paremini ravitavaid meeleoluhäireid. Käesolev raamat aitab teil depressiooni paremini mõista, annab nõu, millist ravimeetodit valida; õpetab, kuidas depressioonist jagu saada, ning käsitleb professionaalset ravi.

"Mul on depressioon"

Ihuhädade puhul on lihtne arstile öelda, mis kõige rohkem valutab. Tihti on patsiendil juba enne selge, kuidas see või teine probleem on tekkinud. Sama kehtib ka depressiooni puhul. Kui keegi ütleb: "Mul on depressioon," võib see tähendada mitut asja. Alljärgnevalt on üles loetletud mõned tavalised viisid, kuidas inimesed depressiooni kogevad:

• Kurvameelsus, meeleheide, kaotusetunne, tühjus, tujutus (tüüpilised tunded lähedase inimese surma puhul);
• Apaatia, ükskõiksus, motivatsiooni vähenemine või kadumine, väsimus;
• Võimetus tunda erutust või naudingut, elurõõmu kadumine;
• Suurenenud tundlikkus kriitika ja äraütlemise suhtes; tundeid on kerge haavata;
• Madal enesehinnang, enesekindluse puudumine, küündimatusetunne;
• Ärrituvus, kiirelt frustreerumine, viha;
• Süütunne, enesesüüdistused, enesevihkamine;
• Lootusetus- ja/või abitustunne.

Ehkki need probleemid iseloomustavad depressiooni levinumaid aspekte, kujutavad nad endast üksnes mõnd paljudes sümptomitest, mis depressiooni puhul ilmnevad. Depressioon on keerukas haigus ja paljud inimesed kogevad mitmeid erinevaid sümptomeid, mitte üksnes halba enesetunnet.

Järgmises peatükis tutvume lähemalt depressiooni eri tüüpidega. Depressiooni eri tüübid nõuavad erinevat ravi. Järgmist peatükki lugedes mõelge palun endale ning mõelge, millised konkreetsed probleemid või sümptomid teil esinevad. Seda teades on teil kergem otsustada, millist ravi vajate.

2. Depressioone on mitut sorti

Depressioon mõjub inimestele mitmel viisil. Sümptomid ajavad tihti segadusse ning teevad murelikuks. Paljud depressioonis inimesed arvavad, et hakkavad hulluks minema või et neil on mingi tõsine füüsiline haigus (isegi kui arstid ei leia haigusest märkigi). Mõistes oma probleemi iseloomu, tunnete ka vähem hirmu ega satu segadusse. Ning teil on võimalus teha ravi kohta teadlikumaid otsuseid. Depressioone on mitut sorti ning ka ravi on erinev.
Kõige lihtsam on jagada kliinilised depressioonid kolme rühma: psühholoogilised depressioonid (emotsionaalsed reaktsioonid kaotustele ja pettumustele), bioloogilised depressioonid (depressioonid, mis mitmes mõttes on tegelikult tõesti haigused) ja segatüüpi depressioonid (emotsionaalsete ja füüsiliste reaktsioonide segu).

Psühholoogilised depressioonid: Psühholoogilisi depressioone võib defineerida kahel moel. Esiteks vallandavad neid psühholoogilised või emotsionaalsed sündmused. Näiteks teatab mees naisele, et nõuab lahutust. Seepeale langeb naine depressiooni. Ta mõistab oma tundeid, sest ta teab, et abielu purunemine teebki meele kurvaks. Selle näite puhul oli tegemist konkreetse valusa, stressi tekitava sündmusega (lahutus). Kuid sageli vallandavad depressiooni hoopis ebamäärasemad olukorrad. Toon näiteks abielumehe, kes on hakanud aegamööda tundma, et naine kaugeneb temast. See ei juhtunud äkki, kuid kujutab endast siiski kaotust. Nagu sellisel puhul tavaline, hakkab mees tajuma, et tema suhtest naisega "on midagi puudu", ning see vallandabki depressiooni. Teisisõnu: depressiooni psühholoogiline vallandaja võib olla äkiline ja ilmne või järkjärguline ja varjatum. Kuid igal juhul on päästikuks konkreetne elumuutus - kas siis inimsuhetes, eluviisis või töös.
Psühholoogilise depressiooni teine tunnus on see, et sümptomid on puhtalt psühholoogilised/emotsionaalsed. Inimese bioloogilisele funktsioneerimisele puhtpsühholoogiline depressioon tavaliselt mõju ei avalda.

Mike on ilmekas näide psühholoogilisest depressioonist. Pärast kaheaastast töötamist ametikohal lootis ta ametikõrgendust saada. Ta oli kõigest väest rabanud ning tundis, et saab väga hästi hakkama. Eelmisel kuul vabanes töökoht, kuid see anti mehele, kes oli nende firmas olnud alles pool aastat. Mike'ile oli see ränk hoop. Viimased paar nädalat on ta tundnud, et ei kõlba mitte millekski. Ta ütleb alatasa endale: "Ma ei saagi ametikõrgendust. Ilmselt pole mul lihtsalt selleks vajalikke omadusi". Reaktsioonina ametikõrgendusest ilmajäämisele on ta elust kõrvale tõmbunud. Ta on ära öelnud peokutsetest. Ta eelistab õhtul koju minna, võtta ühe napsi ning lihtsalt voodisse heita. Enamiku ajast tunneb ta kurbust ja motiveerimatust. Aeg-ajalt mängib ta mõttega enesetapust.
Erilisi muutusi unes, söögiisus ja sugutungis pole Mike täheldanud. Ometi tunneb ta üha suuremat kurbust, tema enesehinnang on madal ning ta on seltskondlikust elust kõrvale tõmbunud. Mike'i emotsionaalne reaktsioon on vastuseks konkreetsele sündmusele ning iseloomustab psühholoogilist depressiooni.

Bioloogilised depressioonid: Teine suurem kategooria on bioloogiline depressioon, mille vallandab mingi füüsiline (füsioloogiline) muutus organismis, mitte aga elumuutus või valus kogemus. Seepärast tundub bioloogiline depressioon tulevat nagu välk selgest taevast ning ajab inimese kimbatusse: "Ma ei saa aru, miks ma ennast nii halvasti tunnen... Kõik on ju korras... Mitte ei saa aru." Lisaks psühholoogilistele sümptomitele iseloomustab bioloogilist depressiooni terve rida füüsilisi sümptomeid, mida põhjustab keemiline väärtalitlus närvi- ja hormonaalsüsteemis (sellest pikemalt peatükkides 7 ja 15).

Joel on 52-aastane tehnik, abielus ja kahe täiskasvanud lapse isa. Teda peetakse äärmiselt töökaks meheks ning temast peetakse lugu. Eelmisel kuul hakkas Joel pealtnäha ilma mingi põhjuseta tundma järkjärgulisi muutusi. Ehkki muidu üsnagi seltskondlik, hakkas ta end teiste juuresolekul ebamugavalt tundma. Ta ütles oma naisele, et ehkki ta ei saa aru, miks, eelistab ta mitte külla minna. ("Ma ei tea, miks, ma lihtsalt tunnen, et ei suuda!") Tööl tundus ta endasse tõmbuvat ning olevat erakordselt vaikne. Mitu inimest küsis, kas ta on haige. Joel vastas: "Jah, vist küll."
Samal ajal toimusid muutused tema füsioloogilises talitluses. Ta hakkas märkama, et toit ei maitse nagu varem, ning tema söögiisu kadus. Viimase kolme nädala jooksul on ta kaks kilo alla võtnud. Samuti on ta hakanud ärkama öösel kell neli ega suuda enam magama jääda. Varem pole seda juhtunud.
Lõpuks läks Joel oma perearsti jutule. Ta ütles: "Ma ei tunne end enam endiselt... Ma olen nagu kurb, aga ma ei saa aru, miks. Midagi pole juhtunud, kõik on ju korras. Peale minu enda. Ma olen kogu aeg väsinud ja ei taha teistega suhelda."
See pilt viitab puhtbioloogilisele depressioonile. Kõik tulin nagu välk selgest taevast. Mingeid stressi tekitavaid sündmusi või elumuutust pole olnud. Ka järk-järgult tekkivad bioloogilised sümptomid on osa pildist.

Bioloogiliste sümptomitega psühholoogilised depressioonid: Sellesse rühma kuuluvad väga paljud kliinilist depressiooni põdevad inimesed. Segatüüpi depressiooni vallandab mingi kindel sündmus, kuid inimesel ilmnevad nii emotsionaalsed kui ka füüsilised sümptomid.

Eve on 32-aastane abielunaine, kes sai hiljuti teada, et tema 34-aastasel mehel on vähk. Sestsaadik on Eve'i vallanud ägedad kurbuse- ja nutuhood, ta mõtleb pidevalt mehe haigusele ning tunneb hirmu üksijäämise ees, kui mees peaks surema. Samuti painavad teda süümepiinad ja enesesüüdistushood. Ta tunneb end süüdi, et on mehe olemasolu viimased paar aastat enesestmõistetavaks pidanud. Lisaks neile emotsionaalsetele probleemidele on märkimisväärselt vähenenud Eve'i sugutung. Ta magab halvasti, ärgates öö jooksul kümmekond korda üles. Eve'i sümptomid osutavad segatüüpi depressioonile. Sellise reaktsiooni on esile kutsunud valuline sündmus, ning bioloogilised sümptomid on osa reaktsioonist.

Eri tüüpi depressioonidel tuleb vahet teha just ravi silmas pidades. Uurimused on veenvalt tõestanud, et bioloogilise ja segatüüpi depressiooni all kannatajad saavad suurt abi antidepressantidest (õigesti diagnoositud bioloogilise ja segatüüpi depressiooni all kannatajatest terveneb antidepressantide abil 70-80%).
Kui teid vaevad puhtakujuline bioloogiline depressioon, vajate arvatavasti üksnes ravimeid ja toetust. Ent kui teil on segatüüpi depressioon, võib teil vaja minna nii ravimeid kui ka teist laadi ravi, näiteks psühholoogilist nõustamist või psühhoteraapiat ja/või selles raamatus kirjeldatud eneseabistrateegiaid. Puhtpsühholoogilise depressiooni puhul antidepressante ei soovitata (ehkki leidub ka erandeid). Psühholoogilise depressiooniga inimesed saavad märkimisväärset abi teatud tüüpi psühhoteraapiast ning selles raamatus kirjeldatud eneseabistrateegiatest.

Üksikepisoodid ning korduv depressioon ja relaps

Mõned inimesed langevad depressiooni üheainsa korra, toibuvad ega koge ränkade sümptomitega haigushoogu enam kunagi. Paraku on see pigem erand kui reegel. Umbes kaks kolmandikku tõsistest depressioonidest kordub tõenäoliselt uuesti. Mõned inimesed suudavad episoodide vahel täiesti normaalset elu elada, teiste sümptomid on pidevad ja kergemad.
Kui hakkame uurima teie depressiooni diagnoosi ja ravi, tuleb meeles pidada kaht peamist eesmärki. 1) Tehke kõik mis võimalik, et praegusest depressioonist jagu saada. 2) Võtke tarvitusele abinõud, et vältida selle kordumist.
Edasistes peatükkides kirjeldatus strateegiad on osutunud efektiivseks ning võivad teid mõlema eesmärgi saavutamisel aidata. Eneseabimeetodeid käsitletakse peatükkides 11, 12 ja 13, professionaalset psühhoteraapiat peatükis 14 ning ravimeid peatükis 15.
Ehkki mõned sageli korduva depressiooni all kannatajad võtavad pidevalt antidepressante, et vältida relapsi, on levinum strateegia saada kõigepealt jagu olemasolevast depressioonist ning püsida siis relapsi varajaste märkide suhtes valvel. Juhul kui sümptomid hakkavad ilmnema, võib kohe ravimite manustamist alustades depressiooni n-ö juba eos hävitada.
Ent kuidas kindlaks teha, kas tegu on tõesti depressiooniga? Ja kui, siis milline? Mis on kõige tähtsam - mida ette võtta? Lugege edasi...

Jätkub siit...3. Depressiooni sümptomite mõistmine

Tagasi sisukorda