Kõige enam kannatavad vägivalla all naised, mistõttu on ÜRO vägivalla definitsioonides nimetatud koduvägivalda „naistepõhiseks probleemiks“. See ei tähenda, et ka mehed ei oleks perekonnas ohvrid. Naiste vigastused ja luumurrud tekivad näiteks sellest, et neid tõugatakse alla kõrgest trepist või teise korruse aknast välja või on löögi tagajärjel lõualuu või huul katki.
Samas mehed vigastavad oma kätt, kui on löönud naist või käega vastu seina või klaasi. Või ütlevad, et naise peksmine on tekitanud südameprobleeme. Meestevastane füüsiline vägivald esineb rohkem väljaspool kodu – liiklusõnnetused, riskikäitumine, kaklused jms.
Uurijad on esile toonud eri põhjuseid, mis vallandavad meeste vägivaldse käitumise partneri suhtes: naise allumatus, mehega vaidlemine, õigeks ajaks mitte valmis saanud toit, mehe arvates ebapiisav laste ja kodu eest hoolitsemine, mehelt raha või naistuttava kohta pärimine, kuhugi mehe loata minemine ja ka seksist keeldumine on üks vägivalla esilekutsumise põhjuseid.
Vägivald naiste vastu on tõstnud tervisevaldkonna prioriteetseks teemaks. Naisohvritest väidab 42%, et nende tervis on hea või väga hea, seevastu halvaks või väga halvaks nimetas seda 17%. Rohkem kui igal kolmandal esineb kolm ja enam tervisehäiret. Eriti sageli esineb probleeme selja või kaela, käte või jalgadega, nägemisega, levinud on ka südame-, vererõhu- või vereringehäired.
Vägivald mõjutab ohvrite nii füüsilist, vaimset kui ka seksuaalset tervist.
Füüsilised vigastused
Nicaragua naistest, kes teatasid füüsilisest agressioonist, rääkis 70% tõsisest, rängast vägivallast. Meie uurimuses viitas rasketele kehalistele vigastustele kaks protsenti ohvritest. Küll märkis 31% ohvritest vägivalla tagajärjena valumeid näo piirkonnas ja 22% kehal. Iga kümnes märkis, et viimase 12 kuu jooksul on pärast vägivallatsemist esinenud sisemisi verejookse (löögi, kukkumise tagajärjel), neljal protsendil on katkenud rasedus, üheksal protsendil on olnud vigastusi suguelundite piirkonnas.
Vaimne tervis
Eriti tõsiselt tuleks võtta fakti, et igal teisel-kolmandal ohvril esineb pidev pingeseisund, nõrkus või väsimus, unetus, närvilisus, masendus või depressioon, unetus, käegalöömise meeleolu. Nagu uurijad on rõhutanud, seda ennekõike põhjusel, et koduvägivalla psühholoogiline mõju võib olla veelgi kurnavam ja nõrgestavam kui füüsilised vigastused. See aga tähendab, et füüsilistest vigastustest paranemine on lihtsam, kui vaimsest stressist ülesaamine.
Terviseprobleemid suunavad otsima abi ravimitest. Esitasime vastajatele küsimuse: milliseid järgnevaid ravimeid te olete viimase kuu jooksul kasutanud? Ohvrite seas on kõige sagedamini kasutatavate ravimite hulgas valuvaigistid (56%), vererõhu- ja südameravimid (24%). Iga viies naisohver kasutab rahusteid, kusjuures pooled neist kord või mõned korrad nädalas või peaaegu iga päev.
Seksuaalelu tervis
Kolmas valdkond, mida vägivald mõjutab on seksuaalelu. Oma seksuaaleluga pole rahul iga viies ohver (19%). Seejuures põhjendusi ei taheta eriti tuua. Alla kümne protsendi on neid, kes väidavad, et partnerit ei huvita, kas teine pool saab rahuldatud ja tihti on vahekord pealesunnitud. Võib arvata, et kõrvalistele inimestele ei soovita oma probleemidest rääkida, kuna see on liiga isiklik, valuline ja häbitunnet tekitav teema.
Rasedus ja vägivald
Naistel, kes elavad koos vägivaldse partneriga, on raskusi enda kaitsmisega mittesoovitud raseduse eest. Rasedusaegne vägivalla tõttu ei kanta last lõpuni, loode sureb, sünnitus on enneaegne või on madal sünnikaal, mis võib hiljem põhjustada lapse surma.
Ohvrite hulgas on rohkem kui iga teisel (54%) esinenud soovimatut rasestumist. Põhjusena nimetati kõige sagedamini, et ei ole kasutatud rasestumisvastaseid vahendeid või oli vahekord pealesunnitud. Sundimise fakti tõid ohvritest esile 6% vastanutest, mitteohvrite hulgas neid peaaegu polnudki (0,7%).
Uurimused on näidanud, et naisohvrid on teinud aborti ennekõike soovimatu raseduse tõttu, et end lapse pärast mitte siduda tugevamini vägivaldse mehega. Meie uurimuses on ohvrite hulgas pea kaks korda rohkem neid, kes on teinud kaks ja enam aborti (30%) kui mitteohvrite hulgas (16%).
Negatiivne tervisekäitumine
Paljud uurijad on leidnud, et vägivald suunab naisi enda rahustamiseks, tasakaalu saavutamiseks, vägivalla unustamiseks või valu ja häbi leevendamiseks tarbima alkoholi, narkootilisi aineid ja suitsetama.
Ka meie andmestik kinnitab seda väidet. Naisohvritest 37% suitsetavad iga päev või vahetevahel; 39% tarbivad alkoholi sagedamini kui mitu korda kuus, 21% on proovinud või tarvitavad pidevalt narkootikume. Ohvrite tervistkahjustav käitumine on ilmselge ja arvud viitavad üheselt selle põhjustajale – kodusele vägivallale, sest just ohvrite grupis on negatiivne käitumine sagedasem.
Fataalsed tagajärjed
Vägivald võib viia enesevigastuste ja -lõikumisteni. Veelgi enam – naistel, kelle partner on vägivaldne, on kõrgendatud risk teha enesetappu või seda katsetada.
Küsitluse andmestik kinnitab, et ka Eestis on põhjust sellel teemal muretseda, sest naisohvritest on isegi iga viies harva, mõnikord või sageli mõelnud enesetapule. See asjaolu iseloomustab naisohvrite rasket vaimset ja paljude tervisehädadega olukorda, kui ennast lausa meelega vigastatakse ja kaalutakse elust lahkumist. Ilmselt on lähisuhted muutunud talumatuteks ja elu vägivaldses õhkkonnas väljakannatamatuks.
Nukrad faktid
Oluline on perevägivalda tunnistada ja et ohver räägiks sellest teistele või teataks oma olukorrast politseile. Kahjuks on palju põhjuseid, miks politseile ei teatata: ei taheta, et keegi juhtunust teada saaks (27%), juhtunu pärast on piinlik ja häbi (26%), kardetakse vägivallatseja kättemaksu (15%).
Vägivald võib jätkuda veel tükk aega ka pärast vägivaldse suhte lõppemist. Uurimusest ilmnes, et pärast suhete lõppu on eelmise partneri vägivalda kogenud 54% ohvritest. 27% väidab, et neid on suuliselt, telefoni või meili teel ähvardatud; 28%, et endine abikaasa on loata tulnud naise koju; 24%, et on kasutanud füüsilist vägivalda; 17%, et on jälitanud naist avalikus kohas ja 33%, et on levitanud endise abikaasa kohta valesid.
Vägivald võib perekonnas kesta väga kaua. Meie uurimusest ilmnes, et 12 kuu jooksul on oma abikaasa või partneri vaimset vägivalda kogenud 46% naisohvritest ja et see vägivald on kestnud viiendikul aasta või alla selle, teisel viiendikul kolm kuni viis aastat ja ülejäänutel kuus ja enam aastat (41%). Paljude naiste jaoks pole vägivald mitte üksikjuhtum, vaid partneri pidev käitumismuster.
Arstid, aidake!
Kõige eelneva tõttu on lausa paradoksaalne, et hoolimata nii paljudest andmetest vägivalla mõju kohta naiste tervisele kaebavad ohvrid, et tervisetöötajad ei suuda avastada vägivallatraumade põhjuseid ja sageli süüdistavad hoopiski ohvrit ennast.
Oluline on naistele näidata, et nad pole üksi, et neid toetatakse. Et ohvrid ei mõtleks, et perearstide, günekoloogide või psühholoogide juurde minek on rumal tegu. Kindlasti vajaks muutmist naiste hoiak, et meestel on õigus oma naisi distsiplineerida ja kui vaja, siis ka füüsilise jõuga.
Soovitus arstidele – dokumenteerige hoolega kõik vigastused. Kui meditsiiniline ülevaade on korrektne ja arusaadav, siis saab seda kasutada objektiivse tõendusmaterjalina kohtus. Pakutakse isegi juhendeid, kuidas esitada legaalselt küllaldast, kohtu jaoks piisavat meditsiinilise juhtumi ülevaadet.
Seda kõike eesmärgil, et Eestis ei esineks juhtumeid, kus tervisetöötajad aktsepteerivad ärahirmutatud ohvri väidet, et tema vigastused on tekkinud õnnetuse või kukkumise tagajärjel.
Aga mudu soovitaks ikka vaimuhaiglat, kui tundub, et naine kõigiga kepib! Kuule, kes teda ikka tahaks, kui ta sinuga leppinud on? Järelikult tal ikka väga valikut pole. Ei no ausalt, katsuks ikka reaalsuse piires püsida.